Guugeldamise mõju info tarbimisele
Esimesed veebipõhised otsimootorid sündisid 1993. aastal. Selliste süsteemide eesmärgiks oli veebi suuruse mõõtmine ja lehekülgede indeksi loomine. Esimene täisteksti-otsimootor WebCrawler, mis lubas suvaliselt veebilehelt suvalisi märksõnu otsida, loodi järgmisel aastal. Sellest ajast saati on täisteksti-otsingud otsimootorite loomulikuks osaks. Tänapäeva tuntuimaks otsimootoriks on kahtlemata Google, aga kui palju on sedalaadi süsteemid mõjutanud seda, kuidas me infot kasutame?
Olen ise kasvanud üles sellisel ajal, kus kiireim viis mingi suvalise teema kohta info saamiseks oli kõndida elutoa raamaturiiuli äärde, haarata sealsest ENE-de seeriast sobiv köide ja sellest siis õige infokild üles leida. Kui sellest ei piisanud, võis riiulist otsida mõne teise teatmeteose ja oma õnne sellega proovida. Rohkema info jaoks pidi minema raamatukokku või laenama huvipakkuvaid raamatuid mõnelt sõbralt-tuttavalt. Vähetuntud välismaise linna asukoha sai leida atlasest, võõrkeelsele tekstile tõlke võõrsõnade leksikonist jne.
Nüüd on kogu see info võimalik saada momentaalselt üheainsa Google'i otsinguga. Iga uus fakt viib järgmiseni ning sellest järgmiseni. Võiks väita, et suures plaanis on see loomulik jätk info levimise kiiruse kasvule läbi ajaloo: kui kõigepealt olid infokillud pandud kirja erinevatesse raamatutesse, mis paljude jaoks olid raskesti kättesaadavad, siis hiljem tekkis järjest juurde viise, kuidas info kättesaadavus kiiremaks muutus. USA-s näiteks aitas sellele kaasa soodsa postiteenuse levik riigi algusaegadel. Nüüd on sama info kirjas andmebaasides ja veebilehtedel, mille sisu Google indekseerib.
Märkimisväärselt on aga muutunud see, kuidas me infot tarbime. Enne otsimootoreid tuli inimestel näha soovitava info leidmiseks oluliselt rohkem vaeva - sageli tuli läbi töötada/lugeda mitmeid materjale, enne seda, kui otsitud faktini jõuti. Samuti võis teatmeteostes huvipakkuva teema kohta leiduda ainult mõni lõik teksti, mis siis kõik läbi loeti. See võimaldas luua antud teemast paremat tervikpilti, kus iga infokild omale kohale asetati. Tänapäeval on otsitav fakt tihti vaid hiirekliki kaugusel ja muud seotud infot meeletult palju, et inimesed piirduvadki üksikute infokildude talletamisega, mis jäävad suurema tõenäosusega omavahelise ühenduseta.
Oluliseks muutuseks on kindlasti ka allikakriitika tähtsus. Vanasti teatmeteostest infot ammutades ei pidanud üldiselt kunagi muretsema sellepärast, kas raamatust leitavad faktid ikka tõesed on. Internetis tasub aga sisuliselt kõigesse suhtuda teatava kriitilisusega, mõningaid materjale võib aga usaldada rohkem kui teisi. Kindlasti on veebimaailmas tervitatavad wikid - nende sisu, eriti aga populaarsemaid artikleid, kontrollib tüüpiliselt mitu inimest, mis tagab märksa usaldusväärsema tulemuse kui üksikute autorite blogid või muud kirjatükid.
Kasutatud allikad:
L. Rothman, 2018. 20 Years Of Google Has Changed the Way We Think. Here's How, According to a Historian of Information
Olen ise kasvanud üles sellisel ajal, kus kiireim viis mingi suvalise teema kohta info saamiseks oli kõndida elutoa raamaturiiuli äärde, haarata sealsest ENE-de seeriast sobiv köide ja sellest siis õige infokild üles leida. Kui sellest ei piisanud, võis riiulist otsida mõne teise teatmeteose ja oma õnne sellega proovida. Rohkema info jaoks pidi minema raamatukokku või laenama huvipakkuvaid raamatuid mõnelt sõbralt-tuttavalt. Vähetuntud välismaise linna asukoha sai leida atlasest, võõrkeelsele tekstile tõlke võõrsõnade leksikonist jne.
Nüüd on kogu see info võimalik saada momentaalselt üheainsa Google'i otsinguga. Iga uus fakt viib järgmiseni ning sellest järgmiseni. Võiks väita, et suures plaanis on see loomulik jätk info levimise kiiruse kasvule läbi ajaloo: kui kõigepealt olid infokillud pandud kirja erinevatesse raamatutesse, mis paljude jaoks olid raskesti kättesaadavad, siis hiljem tekkis järjest juurde viise, kuidas info kättesaadavus kiiremaks muutus. USA-s näiteks aitas sellele kaasa soodsa postiteenuse levik riigi algusaegadel. Nüüd on sama info kirjas andmebaasides ja veebilehtedel, mille sisu Google indekseerib.
Märkimisväärselt on aga muutunud see, kuidas me infot tarbime. Enne otsimootoreid tuli inimestel näha soovitava info leidmiseks oluliselt rohkem vaeva - sageli tuli läbi töötada/lugeda mitmeid materjale, enne seda, kui otsitud faktini jõuti. Samuti võis teatmeteostes huvipakkuva teema kohta leiduda ainult mõni lõik teksti, mis siis kõik läbi loeti. See võimaldas luua antud teemast paremat tervikpilti, kus iga infokild omale kohale asetati. Tänapäeval on otsitav fakt tihti vaid hiirekliki kaugusel ja muud seotud infot meeletult palju, et inimesed piirduvadki üksikute infokildude talletamisega, mis jäävad suurema tõenäosusega omavahelise ühenduseta.
Oluliseks muutuseks on kindlasti ka allikakriitika tähtsus. Vanasti teatmeteostest infot ammutades ei pidanud üldiselt kunagi muretsema sellepärast, kas raamatust leitavad faktid ikka tõesed on. Internetis tasub aga sisuliselt kõigesse suhtuda teatava kriitilisusega, mõningaid materjale võib aga usaldada rohkem kui teisi. Kindlasti on veebimaailmas tervitatavad wikid - nende sisu, eriti aga populaarsemaid artikleid, kontrollib tüüpiliselt mitu inimest, mis tagab märksa usaldusväärsema tulemuse kui üksikute autorite blogid või muud kirjatükid.
Kasutatud allikad:
L. Rothman, 2018. 20 Years Of Google Has Changed the Way We Think. Here's How, According to a Historian of Information
Comments
Post a Comment