Aeg autoriõiguseid reformida?
2012. aastal avaldasid Rick Falkvinge ja Christian Engström raamatu, kus tutvustasid enda ideid autoriõiguste üleilmseks reformiks ja mõneti ka autoriõiguste ümbermõtestamiseks. Muuhulgas esitasid nad kuuepunktilise ettepaneku konkreetsete sammudega reformi elluviimiseks. Lahkan siin postituses seda ettepanekut lähemalt.
Ettepaneku kandvaks ideeks on, et autoriõigused peaksid reguleerima ainult kopeerimist kommertseesmärgil - kõik tegevused kellegi intellektuaalse omandiga, mis ei ole tehtud tulu teenimiseks, peaksid olema lubatud. Olen ettepaneku punktidega suures osas nõus, kuid kohati on nende juurde kuuluv argumentatsioon minu meelest liialt mustvalge. Samuti näib mulle, et mitmed ideed on ajendatud suurettevõtete monopolist ja hoiakutest, kuid ei võta arvesse väikeste ja alles alustavate tegijate huve. Kohe seletan lähemalt, miks nii arvan.
Loomulikult peavad intellektuaalse omandi looja moraalsed õigused jääma samaks - kellelgi ei tohiks olla õigust väita, et nad on millegi autorid, kui tegelikkuses on autor keegi teine. Seda rõhutatakse ka Falkvinge ja Engströmi ettepanekus. Lisaks pakuvad nad välja, et kommertsomandi autoriõiguseid peaks vähendama 20 aastale, sest praegused piiranguajad on absurdselt pikad. Olen sellega nõus. Samuti näib mõistlik olevat ettepanek, et intellektuaalse omandi looja peaks viis aastat pärast tehtu avaldamist selle õigused registreerima, et oma tööd soovi korral kaitsta ning sämplimisel ja muul viisil kellegi teise loomingu "tükkide" kasutamisel ei tohiks tõesti olla piiranguid, kui algsele autorile viidatakse.
Keerulisemaks lähevad aga asjad ideega, et igasugune mittekommertsiline loomingu kopeerimine ja jagamine peaks olema piiranguteta. Raamatu autorid esitavad õigustatud küsimuse, et "Kuidas peaksid kunstnikud (ja kõik muud loovinimesed ja -kollektiivid) raha teenima, kui nende loomingu jagamine on vaba?" ning vastavad sellele ise üleolevalt, et see ei ole nende asi - kunstnikud on ettevõtjad nagu igas teises äris ning peavad ise välja mõtlema, kuidas uues olukorras hakkama saada. Aga kuidas see siis lahendus on? See on täielik absurd!
Oma argumentide toetamiseks toovad raamatu autorid näiteid uuringutest ja statistikast, mis kirjeldab muusikatööstuse tulujaotuses toimunud muudatusi viimase kümne aasta jooksul. Need näitavad, et salvestatud muusika müüginumbrid on kordades vähenenud, kuid live-esinemiste, nänni müügi ja sponsorluse osakaal oluliselt kasvanud. Aga loomulikult, sest muusikud peavad uutes tingimustes mõtlema välja uusi viise, et elatist teenida! Veel hiljuti piisas muusikule sellest, et oma loomingut helikandjatele salvestas, nüüd aga on nad sunnitud tegelema nänni müümise ja sponsorite otsimisega. Millegipärast peetakse nende töö vilju nüüd ühtäkki iseenesestmõistetavaks, et seda oma suva järgi kopeerida ja jagada. Küllap teevad nad seda niikuinii ainult omast sisemisest kirest?! Öelda selle peale, et kui inimesed ei kuluta oma raha enam ühe asja (helisalvestiste) peale, siis kulutavad nad seda muu (kontserdipiletite) peale, on minu meelest lihtsalt silmakirjalik.
Eriti halvavalt võib selline suhtumine mõjuda vähemtuntud ja alles alustavatele muusikutele ja muusikakollektiividele. Kui suurtel nimedel pole probleemi kontserdisaalide välja müümisega, siis väikestel tegijatel on keikadega püsiva elatise teenimine väga keeruline. Pigem pooldan ise Patreon- või Hooandja-tüüpi lahendusi, kus on artiste otsemini võimalik toetada, kuid kahjuks on see vaid osa lahendusest...
Kasutatud allikad:
C. Engström, R. Falkvinge. 2012. The Case for Copyright Reform
Ettepaneku kandvaks ideeks on, et autoriõigused peaksid reguleerima ainult kopeerimist kommertseesmärgil - kõik tegevused kellegi intellektuaalse omandiga, mis ei ole tehtud tulu teenimiseks, peaksid olema lubatud. Olen ettepaneku punktidega suures osas nõus, kuid kohati on nende juurde kuuluv argumentatsioon minu meelest liialt mustvalge. Samuti näib mulle, et mitmed ideed on ajendatud suurettevõtete monopolist ja hoiakutest, kuid ei võta arvesse väikeste ja alles alustavate tegijate huve. Kohe seletan lähemalt, miks nii arvan.
Loomulikult peavad intellektuaalse omandi looja moraalsed õigused jääma samaks - kellelgi ei tohiks olla õigust väita, et nad on millegi autorid, kui tegelikkuses on autor keegi teine. Seda rõhutatakse ka Falkvinge ja Engströmi ettepanekus. Lisaks pakuvad nad välja, et kommertsomandi autoriõiguseid peaks vähendama 20 aastale, sest praegused piiranguajad on absurdselt pikad. Olen sellega nõus. Samuti näib mõistlik olevat ettepanek, et intellektuaalse omandi looja peaks viis aastat pärast tehtu avaldamist selle õigused registreerima, et oma tööd soovi korral kaitsta ning sämplimisel ja muul viisil kellegi teise loomingu "tükkide" kasutamisel ei tohiks tõesti olla piiranguid, kui algsele autorile viidatakse.
Keerulisemaks lähevad aga asjad ideega, et igasugune mittekommertsiline loomingu kopeerimine ja jagamine peaks olema piiranguteta. Raamatu autorid esitavad õigustatud küsimuse, et "Kuidas peaksid kunstnikud (ja kõik muud loovinimesed ja -kollektiivid) raha teenima, kui nende loomingu jagamine on vaba?" ning vastavad sellele ise üleolevalt, et see ei ole nende asi - kunstnikud on ettevõtjad nagu igas teises äris ning peavad ise välja mõtlema, kuidas uues olukorras hakkama saada. Aga kuidas see siis lahendus on? See on täielik absurd!
Oma argumentide toetamiseks toovad raamatu autorid näiteid uuringutest ja statistikast, mis kirjeldab muusikatööstuse tulujaotuses toimunud muudatusi viimase kümne aasta jooksul. Need näitavad, et salvestatud muusika müüginumbrid on kordades vähenenud, kuid live-esinemiste, nänni müügi ja sponsorluse osakaal oluliselt kasvanud. Aga loomulikult, sest muusikud peavad uutes tingimustes mõtlema välja uusi viise, et elatist teenida! Veel hiljuti piisas muusikule sellest, et oma loomingut helikandjatele salvestas, nüüd aga on nad sunnitud tegelema nänni müümise ja sponsorite otsimisega. Millegipärast peetakse nende töö vilju nüüd ühtäkki iseenesestmõistetavaks, et seda oma suva järgi kopeerida ja jagada. Küllap teevad nad seda niikuinii ainult omast sisemisest kirest?! Öelda selle peale, et kui inimesed ei kuluta oma raha enam ühe asja (helisalvestiste) peale, siis kulutavad nad seda muu (kontserdipiletite) peale, on minu meelest lihtsalt silmakirjalik.
Eriti halvavalt võib selline suhtumine mõjuda vähemtuntud ja alles alustavatele muusikutele ja muusikakollektiividele. Kui suurtel nimedel pole probleemi kontserdisaalide välja müümisega, siis väikestel tegijatel on keikadega püsiva elatise teenimine väga keeruline. Pigem pooldan ise Patreon- või Hooandja-tüüpi lahendusi, kus on artiste otsemini võimalik toetada, kuid kahjuks on see vaid osa lahendusest...
Kasutatud allikad:
C. Engström, R. Falkvinge. 2012. The Case for Copyright Reform
Comments
Post a Comment