Netiketist
Mõni aasta pärast tänapäevase ülemaailmse Interneti loomist - 1994 - avaldas Virginia Shea raamatu "Netiquette", mis käsitleb netis käitumise etiketireegleid ehk netiketti. Kuigi Internet oli tollal veel lapsekingades, on need reeglid siiamaani aktuaalsed, ehkki rõhuasetus võib mõnes kohas olla veidi muutunud. Arutlen siin veidi lähemalt sealsest kümnest käsust kuuenda üle, mis lühidalt sõnastatult on "Share expert knowledge" ehk "Jaga oma ekspertteadmisi". Kuna teadmiste jagamiseks on võrgus väga palju võimalusi, vaatlen seda teemat siin lihtsustuseks ainult sotsiaalmeedia postituste kontekstis.
1994. aastal oli Internet globaalses mõistes veel üsna vähe levinud. Ülemaailmse võrgu üks peamiseid eesmärke algusest peale oli aga info jagamine ning kui tollal oli meediumite hulk info levitamiseks ja veebi teel suhtlemiseks veel üsna piiratud, siis tänapäeval on võimalikke platvorme, keskkondi ja vahendeid lugematul hulgal. See teeb väga keeruliseks jälgida, millist infot keegi kuskil levitab, milline on tema isiklike teadmiste taust ja kust pärinevad faktid, mida ta oma postitustes kasutab. Hea tava on faktide allikatele viidata, kuid seda esineb tänapäeva sotsiaalmeedias minu meelest väga harva. Lisaks võib postitustel olla mingi peidetud motiiv, et kasutada neid näiteks poliitiliseks mõjutustegevuseks.
Näiteid ei pea kaugelt otsima. Kirjutan seda blogipostitust ajal, mil päevauudiste üheks peamiseks teemaks on COVID-19 koroonaviirus, selle levik ja seotud juhtumid kõikjal maailmas. Käesoleva nädala alguses sattusin oma Facebook-i seina sirvides peale ühele koroonaviirust puudutavale postitusele, mis viibutas näppu rahvusvahelise üldsuse ja valitsuste suunas, et taoline "ebaoluline teema" on meedias "suureks puhutud", kusjuures "tavainimesed teavad, et see pole ohtlikum kui tavaline gripp" ning "lihtsalt uus vahend inimeste hirmutamiseks" pärast Ebola ja Zika viirust. Postitus oli kindlas kõneviisis ja illustreeritud statistikaga levinumate viirushaiguste kohta. Leidus nii selle seisukoha pooldajaid kui ka jõuliselt vastu vaidlejaid. Olen nõus, et mõnel pool on koroonaviirusega seotud teemade osas võib-olla üle reageeritud, kuid samas ei pea ma õigeks levitada kahtlase päritoluga "fakte" ja infot, mis on risti vastupidi selle ala ekspertide omaga, olgugi, et viiruse kohta on kindlat informatsiooni veel väga vähe. Ekspertide arvamused ja ametlikud/teaduslikud analüüsid jäävad sageli sellise infomüra taustal suurema tähelepanuta.
Sarnasel lainel jätkates meenub aastatel 2015-2016 toimunud Brexiti kampaania. On välja toodud mitmeid pooltõdesid ja lausvalesid, mida Brexiti pooldajad tollal endale tähelepanu võitmiseks kampaania tegemiseks kasutasid, ning mida inimesed siis omakorda hoogsalt edasi jagasid. Osad väited olid nii jaburad, et neid oleks olnud väga keeruline kontrollida, kuid kaine mõistus ütles, et need pidid olema fabritseeritud. Donald Trump-i säutsudest ei maksa siin ilmselt üldse rääkida...
Internetis info jagamise lihtsus ja sotsiaalmeedia platvormide rohkus on samas ka üha enam soodustanud veebi risustamist. Kui Virginia Shea algne idee netiketi reegliga "jaga oma ekspertteadmisi" oli ilmselt julgustada inimesi postitama veebi teemadel, mida nad valdavad, siis tänapäeval võiks see käsk pigem manitseda inimesi kõigepealt mõtlema, kas nad valdavad teemat piisavalt, et selle kohta järgmist sotsiaalmeedia postitust teha, või siis vähemalt niipalju, et selle teema kohta mitte valeinfot jagada.
1994. aastal oli Internet globaalses mõistes veel üsna vähe levinud. Ülemaailmse võrgu üks peamiseid eesmärke algusest peale oli aga info jagamine ning kui tollal oli meediumite hulk info levitamiseks ja veebi teel suhtlemiseks veel üsna piiratud, siis tänapäeval on võimalikke platvorme, keskkondi ja vahendeid lugematul hulgal. See teeb väga keeruliseks jälgida, millist infot keegi kuskil levitab, milline on tema isiklike teadmiste taust ja kust pärinevad faktid, mida ta oma postitustes kasutab. Hea tava on faktide allikatele viidata, kuid seda esineb tänapäeva sotsiaalmeedias minu meelest väga harva. Lisaks võib postitustel olla mingi peidetud motiiv, et kasutada neid näiteks poliitiliseks mõjutustegevuseks.
Näiteid ei pea kaugelt otsima. Kirjutan seda blogipostitust ajal, mil päevauudiste üheks peamiseks teemaks on COVID-19 koroonaviirus, selle levik ja seotud juhtumid kõikjal maailmas. Käesoleva nädala alguses sattusin oma Facebook-i seina sirvides peale ühele koroonaviirust puudutavale postitusele, mis viibutas näppu rahvusvahelise üldsuse ja valitsuste suunas, et taoline "ebaoluline teema" on meedias "suureks puhutud", kusjuures "tavainimesed teavad, et see pole ohtlikum kui tavaline gripp" ning "lihtsalt uus vahend inimeste hirmutamiseks" pärast Ebola ja Zika viirust. Postitus oli kindlas kõneviisis ja illustreeritud statistikaga levinumate viirushaiguste kohta. Leidus nii selle seisukoha pooldajaid kui ka jõuliselt vastu vaidlejaid. Olen nõus, et mõnel pool on koroonaviirusega seotud teemade osas võib-olla üle reageeritud, kuid samas ei pea ma õigeks levitada kahtlase päritoluga "fakte" ja infot, mis on risti vastupidi selle ala ekspertide omaga, olgugi, et viiruse kohta on kindlat informatsiooni veel väga vähe. Ekspertide arvamused ja ametlikud/teaduslikud analüüsid jäävad sageli sellise infomüra taustal suurema tähelepanuta.
Sarnasel lainel jätkates meenub aastatel 2015-2016 toimunud Brexiti kampaania. On välja toodud mitmeid pooltõdesid ja lausvalesid, mida Brexiti pooldajad tollal endale tähelepanu võitmiseks kampaania tegemiseks kasutasid, ning mida inimesed siis omakorda hoogsalt edasi jagasid. Osad väited olid nii jaburad, et neid oleks olnud väga keeruline kontrollida, kuid kaine mõistus ütles, et need pidid olema fabritseeritud. Donald Trump-i säutsudest ei maksa siin ilmselt üldse rääkida...
Internetis info jagamise lihtsus ja sotsiaalmeedia platvormide rohkus on samas ka üha enam soodustanud veebi risustamist. Kui Virginia Shea algne idee netiketi reegliga "jaga oma ekspertteadmisi" oli ilmselt julgustada inimesi postitama veebi teemadel, mida nad valdavad, siis tänapäeval võiks see käsk pigem manitseda inimesi kõigepealt mõtlema, kas nad valdavad teemat piisavalt, et selle kohta järgmist sotsiaalmeedia postitust teha, või siis vähemalt niipalju, et selle teema kohta mitte valeinfot jagada.
Comments
Post a Comment